Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Rauno Veeroja tegi ülevaate aasta loomast, arvukusest ja selle muutustest.
Põder – maailma suurim hirvlane ja meie kogukaim imetaja on Eestis valitud alanud aasta loomaks. Neid ligi kahe meetrise turjakõrgusega hiiglaseid võib kohata pea kõikidel Mandri-Eesti ja suuremate saarte metsaaladel ning nende naabruses.
Arvukusest ja arvukuse muutustest
2024. aasta talve lõpus hindas Keskkonnaagentuur põdra arvukust vähemalt 10 000–11 000 isendi tasemele. Eeldatavasti jääb arvukus ligilähedaselt sarnasele tasemele püsima ka tänavu. Oluline on tähele panna, et aasta lõikes on põtrade ja ka paljude teiste jahiulukite arv madalaim just talve lõpus, mil osa isendeid on möödunud jahihooaja jooksul kütitud, osa muudel põhjustel hukkunud ning uue põlvkonna sünd seisab alles ees.
Eestis sünnivad põdravasikad aprilli lõpust kuni juuni alguseni, enamus mai esimesel poolel (Randveer 2004). Põdralehmadel sünnib enamasti üks või kaks, vahel harva ka kolm (haruharva neli) vasikat. Tänase asurkonna soolise ja vanuselise jaotuse ja viljakusnäitajate juures tõuseb poegimisperioodi lõpuks põtrade arv tänu sündinud vasikatele enam kui poole võrra. Vasikate elu on esimestel kuudel väga habras ja paljud neist hukkuvad kiskjate, erinevate traumade ning muude hädade tõttu. Praegustel kõrge karu ja hundi arvukusega aegadel ei näe sügist kahjuks kolmandik kevadel sündinud vasikatest. Kevadel ja suvel hukkub ka vanemaid isendeid, kuid need kaod on vasikate omaga võrreldes üsna väikesed. Jahihooaja alguseks on asurkond möödunud talve lõpu seisuga võrreldes sõltuvalt suviste kadude ulatusest veel üle 35% võrra suurem.
Viimase sajandi jooksul on põdra arvukuses leidnud aset kolossaalsed muutused. 1924. aastal Eesti Vabariigis korraldatud loenduste andmetel loendati siinmail kõigest 85 põtra (24 paikset ja 61 läbikäijat). Ligi neli kümnendit hiljem – 1962. aasta jaanuaris toimunud loenduse andmeil oli Eesti NSV-s põtru viiskümmend korda enam, kuni 4 300 isendit (Ling 1962) ja põtrade toonast arvukust arvati olevat eelneva kahesaja aastaga võrreldes kõrgeimaks. Põdra arvukuse tõus järgnevatel aastatel jätkus ja 1970ndate alguseks kasvas see juba üle 10 000 isendi. Toonaste küttimistulemuste ja vaatlusinfo põhjal J. Tõnissoni poolt tehtud arvutuste kohaselt võis seitsmekümnendate keskpaigaks talvine põdra asurkonna suurus ulatuda isegi üle 17 000 isendi.
Sellele järgnenud kõrge põdra arvukusega dekaad päädis nende toidubaasi allakäiguga ja põtrade tekitatud ulatuslike metskahjustustega 1980ndate lõpus. Suhteliselt intensiivse legaalse kui ka ühiskonna korralduse murranguliste muutustega kaasnenud laialdase illegaalse küttimise ning hundi kõrge arvukuse koosmõju tulemusena langes põdra arvukus 1990ndate alguses järsult, küündides üheksakümnendate keskel tõenäoliselt vaid 5000–6000 isendini.
1990ndate teises pooles hakkas põtrade arvukus taas tõusma. Seda küttimis- ja kisklussurve olulise vähenemise ja intensiivsema metsade raiumisega kaasnenud põdra toidubaasi paranemise tulemusena. 2012–2015 ulatus nende arvukus juba pea kolm korda kõrgemale tasemele: ~16 000–17 000 isendit. Arvukuse tõusuga suurenesid taas oluliselt ka põdraga seotud metsa- ja liikluskahjud, mille vähendamise eesmärgil langetati aastatel 2015–2019 põdra arvukust intensiivsema küttimisega Eestis kokku ligi kolmandiku võrra.
Pikemaajaliseks eesmärgiks seati arvukuse viimine tasemele 10 000–11 000 isendit talvises asurkonnas (arvukus pärast jahihooaja lõppu, enne poegimist). Sellel tasemel põdra arvukus 2024. aasta alguses ka tõenäoliselt oli ja sarnasel mõõdukal tasemel võiks arvukust hoida ka järgnevatel aastatel. Selleks tuleks põtru küttida asurkonna aastase juurdekasvuga võrreldes ligilähedaselt sarnasel tasemel.
Põdra arvukuse hindamisest
Põdra arvukuse hindamisel tuleb toetuda päris mitmele erinevale näitajale, sest ühte sellist head ja lihtsat meetodit, mille põhjal asurkonna suuruse ja selles toimunud muutused täpselt ära määrata saaks, meil paraku pole. Kasutuses olevatest meetoditest üks parimaid on talviste pabulahunnikute loendus, mida Keskkonnaagentuur on teinud üle riigi paiknevatel seirealadel alates 2015. aastast.
Teatavasti väljuvad põtrade sügisesed ja talvised väljaheited kehast veevaeste pabulate kujul, mis meie kliimavöötmes püsivad metsa all nähtavad kevadeni. Loogika on siin lihtne – mida rohkem isendeid piirkonnas talvel elab, seda rohkem pabulahunnikuid metsa alla ka tekib. Veelgi enam, teades seda kui palju keskmiselt üks põder päevas pabulahunnikuid tekitab ja kui pika aja jooksul need hunnikud seal nähtavad püsivad, on loendustulemuste põhjal võimalik küllaltki täpselt hinnata loomade talvist asustustihedust loenduspiirkonnas.
Pabulahunnikute loenduste tulemuste (pabulaindeksi ja sellest tuletatud asustustiheduse määrangu) tõlgendamisel tuleb aga silmas pidada, et osa loendatud pabulahunnikutest kuuluvad ka isenditele, kes jahihooajal juba ära kütiti või kes talve jooksul muudel põhjustel hukkusid.
Pabulaloendustega analoogsel loogikal, mida rohkem on metsas loomi, seda rohkem nende olemasolust ka märke maha jääb, põhineb ka talvine jäljeradade loendus ehk ruutloendus. Ulukite talvist jäljeradade loendust peavad jahimehed neile kasutada antud jahipiirkondades olevatel püsimarsruutidel tegema igal talvel. Erinevalt pabulaloendustest annab see meetod infot vahetult loendusele eelnenud 1–2 ööpäeva jooksul loendusalal liikunud loomadest. Loenduse tulemusena saadakse põdra suhtelist asustustihedust iseloomustav näitaja – jäljeindeks ehk ühe ööpäeva jooksul 1 km pikkusele loendusmarsruudile maha jäetud jäljeradade arv. Kuna loomade liikumise aktiivsus ja ulatus sõltub väga suurel määral konkreetsel ajahetkel valitsevatest ilmastikuoludest (temperatuur, sademed, lumikatte paksus ja tihedus, tuule tugevus ja suund), toidu kättesaadavusest ja ka inimtegevusest loenduspiirkonnas (nt raietööd, jahipidamine, jne), siis üksikute ruutude tulemuste põhjal väga kindlaid järeldusi lähiümbruse arvukuse ja selle muutuste kohta siiski teha ei tasu.
Paljude erinevate loendusmarsruutide kokkuvõttes saadavad jäljeindeksid seostuvad aga reaalsete arvukuse muutustega juba oluliselt paremini, sest iga üksiku ruudu eripära, häiringute ja juhuslikkuse mõjud paljuski tasakaalustavad üksteist. Paraku on Eesti talvede lumeolud üsna heitlikud ja loenduseks sobivaid lumeolusid mõnel talvel õieti ei olegi ning paljudel loendusmarsruutidel jääb siis loendus tegemata. Tõsi, enamasti juhtub küll nii, et üksikud jäljeradade loenduseks soodsad võimalused jäävad jahipiirkonna kasutajatel paralleelselt toimuvate metssea ja hundijahtide tõttu jaanuaris ning veebruaris kasutamata ning märtsis, mil loenduse tegemiseks aega rohkem, sobivaid lumeolusid enam ei tekigi.
Omapoolse hinnangu põdra arvukusele annavad igal kevadel Keskkonnaagentuurile esitatavates aruannetes ka jahipiirkonna kasutajad. Need hinnangud annavad küllaltki hea ülevaate põdra arvukuse suurematest muutustest erinevates piirkondades, kuid seda eeskätt suhtarvudes, võrreldes samade piirkondade numbreid eelnevate aastatega.
Olulist infot arvukuse ja selle muutuste osas annavad ka küttimisandmed ja ka põdrajahi käigus kogutav vaatlusinfo. Jahiaegsetele põdravaatluskaartidele märgivad jahimehed info nii jahtide käigus nähtud kui ka ära kütitud põtrade kohta ning see info on väga oluline asurkonna soolise koosseisu ja juurdekasvu (vasikate osakaalu) määratlemisel. Vaatluskaartide vahendusel kogutakse ka esmast infot realiseerunud küttimisstruktuuri, kütitud ja hukkunud isendite, küttimispingutuse, kvoodi täitmist mõjutanud tegurite ning ulukikahjustuste kohta. Vaatlusandmetest saadav info on väga oluline nii arvukuse muutuste kui ka järgneva jahihooaja küttimisvajaduste prognoosimisel.
Samas annab see andmestik koos küttimisandmete ja infoga põtrade jahivälise suremuse (kiskjad, liiklusõnnetused, haigused, traumad ja muu) kohta ka võimaluse ajas tagasi vaadata – milline pidi olema asurkonna suurus, et konkreetsel aastal oleksid saanud arvukuses toimuda muutused, millest meile erinevad arvukuse suhtelisi muutusi iseloomustavat näitajad tunnistust annavad.
Allikas: Keskkonnaagentuur